Langeb lund, langeb lund, langeb lund! Sügis on porihall. Ta toob inimese hinge väsimuse, tüdimuse, tülpimuse. Langevate lehtede aeg, varasügis, on natuke isegi romantiline. Lõhnab veel mulla, muru, puukoore järele. Maha pudenenud lehed, iseäranis vahtralehed, on imelised. Lapsed sõeluvad puie all, korjavad kimpudesse mitmesuguse kuju- ja värviga puulehekesi. Nojah, jäme vihmapiisk, külm ja kare, see ei ole kuigi sümpaatne, aga eks ole ju teada tõde, et iga ilma jaoks on olemas tarviline riietus.

Aeg kulgeb omasoodu. Õhtupoolikud muutuvad iga päev järjest varem hämaramaks, päevad näivad süngemad. Puud, mis veel mõne päeva eest sahisesid, on hakanud kohisema. Taldade all lirtsuvad pruuniks tõmbunud lehed. Viimased pritsivad vesiseks püksisääred, teevad liiga jalavarjudele.